Kodu - Uudised - Üksikasjad

Kuhu teie plastprügi nüüd kaob, kui Hiina seda ei taha? Facebook Twitter Flipboard E-post 13. märts 20194:28 PM ET

Indoneesias kuhjuvate plastprügi künkadest piilub välja Trader Joe'si plastprügi ja AARP-kaart.

See on märk uuest ülemaailmsest kitsikusest: mida peaksid rikkad riigid oma plastijäätmetega tegema nüüd, kui Hiina seda enam ei osta?

13

Ameerika müüs aastaid Hiinasse miljoneid tonne kasutatud jogurtitopse, mahlakonteinereid, šampoonipudeleid ja muud tüüpi plastprügi, et need uuteks toodeteks ümber töödelda.


Ja see polnud ainult USA. Umbes 70 protsenti maailma plastijäätmetest läks Hiinasse – umbes 7 miljonit tonni aastas.

Taaskasutusettevõtete alguse ja õitsengu ajal vermiti arvukalt Hiina miljonäre. Muidugi maksid nad maailma plasti- ja paberiprügi eest, kuid teenisid palju rohkem raha selle töötlemisest ja saadud tooraine müümisest.


Kuid eelmisel aastal tegi Hiina valitsus maailma ringlussevõtuärile pommuudise: see vähendas peaaegu kogu prügi importi. Ja nüüd saadetakse suur osa sellest plastist teistesse riikidesse, kus pole võimalust seda ohutult ringlusse võtta või kõrvaldada.


Praeguse olukorra mõistmiseks tuleb minna ajas paarkümmend aastat tagasi.


Sündib miljardär

1995. aastal asutas Zhang Yin Hiinas paberi taaskasutusettevõtte nimega Nine Dragons. Temast saab Hiina esimene naismiljardär. Hiina soovis, et vanapaberit ja plasti saaks ringlusse võtta rohkemate toodete valmistamiseks, ning Yin haaras turu.

Martin Bourque juhib USA-s üht vanimat taaskasutusoperatsiooniÖkoloogiakeskusCalifornias Berkeleys. "Üle maakera käisid maaklerid, kes ostsid kokku iga leitud plastijäägi ja maksid selle eest parimat dollarit," ütleb ta.


Ja kasumi suurendamiseks oli see suurepärane taktika: USA lääneranniku sadamad olid täis tühje Hiina kaubakonteinereid, mis olid tulnud Ameerika tarbijatele kaupu tarnima. "Seega oli väga loogiline saata [jäätmed] läbi sadama tühja laevaga, mis nagunii tagasi läks," ütleb Bourque.

Ameerika taaskasutajate jaoks oli see liiga hea tehing, et sellest loobuda. Mitut tüüpi plastikut – kotid, tassid, kilepakend, õhuke kile – on USA materjalide taaskasutuskeskustes kasutatavad kummisorteerimismasinad ja see ei ole ringlussevõtjate jaoks peaaegu väärtuslik.


Jäätmeekspert Joe Dunlop Ateena{0}}Ateena lähedal asuva Clarke'i maakonna materjalide taaskasutustehases selgitas probleemi. Konveierilindid tarnivad iga tund tonnide kaupa prügi, magnetid suunavad metalli ja paberit ümbertöötlemiseks prügikastidesse. Ka osa plastist läheb prügikasti, kui see on taaskasutatav – näiteks pudelid. Kuid ülejäänut, nagu kileplastiga kaetud kasti – õhukesi painduvaid plastlehti – ei ole lihtne taaskasutada.


Ta tõmbab 10 jala pikkusest prügihunnikust välja 2-ruutmeetrise-papi. "Pappkast, mis on mähitud meie No{5}} saastumata kileplastikusse," ütleb ta. "See on lihtsalt halb. Mis on pappkastis nii kohutavat, et nad pidid sellega minema ja seda tegema?"

Ta ütleb, et papi/plasti kombo sisaldas algselt jooke, kuid kas olete kunagi pidanud konteinereid lahti pakkima? See on valus.

Dunlop ütleb, et suur osa sellest plastist on Ameerika Ühendriikides ringlussevõtul kasutu. Enamasti sattus see prügimäele, kuni Hiina tuli.

Hiinal oli plasti käitlemiseks palju võimalusi ja palju odavaid tööjõudu, kes sorteerisid ringlussevõetavaid materjale mittetaaskasutatavatest. 2016. aastaks eksportis USA peaaegu700 000 tonni aastasüksi Hiinasse. Kokku importis Hiina kogu maailmast 7 miljonit tonni.


Umbes viis aastat tagasi hakkas Hiina valitsus muretsema kogu selle prügi sissetulemise pärast. Suur osa plastist oli saastunud kraamiga, mis muutis ringlussevõtu keeruliseks ja kulukaks – paber, toidujäätmed, kilepakend (mis ei ole taaskasutatav). Ja osa plastikust oli raskesti ringlussevõetav ja seetõttu ei tasu seda importida.

Veelgi enam, palju plastikut hiilis sisse ebaseaduslikult, ilma lubadeta. Need-mööda lendavad-öised taaskasutajad viskasid kraami, mida nad ei saanud ringlusse võtta, põhjustades reostust maal ja veekogudes.

Tegelikult jälgis Bourque osa oma Berkeley operatsioonist pärit plastijääke. 2016. aastal mattis ta GPS-transponderi ühte oma ökoloogiakeskusest pärit paberi- ja plastjäätmete pallidesse. Jäätmemaaklerid ostsid ära. Ta järgis transponderi elektroonilisi signaale Hiina linnani. Seejärel võttis Bourque ühendust kohalike elanikega, et dokumenteerida, mis juhtus. Nad teatasid Bourque'ile, mida nad nägid.

"Ja see, mida me leidsime, kinnitab mõningaid meie hullemaid õudusunenägusid: kohalikku kanjonisse visatud materjalid, mida nad ei saanud ringlusse võtta, plast põllumaal, mis on lisatud lähedal asuvate maisipõldude pinnasesse," ütleb ta.


Hiina ütleb ei

Nii võttis Hiina valitsus maha.

2017. aastal hakkas valitsus plastikprügi importi oluliselt vähendama. Siis suur pommuudis: 2018. aasta jaanuaris keelustas see peaaegu igasuguse impordi. Eelmisel aastal võttis Hiina oma 2016. aasta kogusummast alla 1 protsendi.

See tähendab, et tohutul hulgal plastikut otsib kohta, kuhu minna. Eriti ütleb Bourque USA lääneosas, kus kogukonnad sõltusid suuresti Hiina kaubandusest.

"Suur osa sellest varutakse," ütleb ta. "Teate, inimesed, kellel on laopinda." Paljud kogukonnad — naguEugene, Ore. — lõpetas ajutiselt Hiinasse läinud jogurtipakendite ja šampoonipudelite kogumise.

Keefe Harrison juhib mittetulundusühingut nimega TheTaaskasutuspartnerlusmis parandab ringlussevõtu määra. Ta ütleb, et USA-s satub rohkem plasti prügilatesse või põletatakse, mis tekitab reostust. Ja ta ütleb, et segadus heidutab tarbijaid. "Taaskasutust on väga raske sisse ja välja lülitada, " ütleb ta. "Te ei saa oma kodanikele öelda" Täna olememitte taaskasutusseenam, aga järgmisel nädalal alustame uuesti. "


Harrisoni sõnul vajavad nad abi, kui USA ringlussevõtuettevõtted hakkavad olukorraga hakkama saama. Esiteks vajavad nad rohkem head ja väärtuslikku plastikut – näiteks pudeleid ja vanne, nagu pesuainet, mida on lihtsam toorplastiks ümber töödelda ja mida saab USA-s edasi müüa. "Tõde on see, et ainult pooled ameeriklastest saavad kodus ringlusse võtta sama lihtsalt kui midagi ära visata," ütleb ta. "See on esimene samm, mille peame parandama."


Uued sihtkohad

Vahepeal on plastijäätmete vedu teistesse Kagu-Aasia riikidesse hüppeliselt kasvanud. Eksport USA-st Taisse kasvas aastaga ligi 7000 protsenti. Malaisia ​​hind tõusis mitusada protsenti. Need arvud langesid 2018. aastal pärast seda, kui need riigid vähendasid importi.

Stiv Wilson on keskkonnaaktivist ja dokumentalist, kes töötab jäätmeteemalise projektigaAsjade lugu. Ta on teinud koostööd ka keskkonnarühmaga Ecoton Indoneesias, teises suures importivas riigis. Wilson külastas Surabaya linna ringlussevõtutehase lähedal asuvat linna. Tehas võtab plastikuga segatud paberipallid.


"Selle plasti eraldab paberivabrik," ütleb ta. "See visatakse naaberkogukonda ja ainus viis sellest vabanemiseks on see avalikult põletada. Seda kasutatakse ka vee keetmisel tofu valmistamiseks ümberringi väikestes tofutehastes. ... See mõjutab õhku, vett ja maad."

Ja tema on dokumenteerinud ainulaadselt Ameerika esemed, mis näitavad, kust suur osa prügist pärineb – "Nagu AARP-kaardid, millel on nimed. Ilmselgelt teate, kust see pärit on."



Küsi pakkumist

Ju gjithashtu mund të pëlqeni